Vedrustuse rikked – see võib ette tulla igal juhil. Varem või hiljem. Sagedasemad probleemid vedrustusega võivad juhtuda nii mõneaastaste kui ka vanemate autodega ning vahet pole, kas sõidate linnaauto, kompaktmudeli või limusiiniga. Seega peakski iga juht teadma, millised on vedrustuse peamised rikkevõimalused ja millised on nende sümptomid. Seda kõike selleks, et olla valmis kiiresti reageerima. Sest sõitev rikkis vedrustusega auto on lihtsalt ohtlik.
Auto vedrustus on keeruline konstruktsioon. See vastutab nii rataste korrektse keeramise eest, teelpüsivuse ja sõidumugavuse eest. Vedrustus koosneb paljudest osadest, mis peavad omavahel harmooniliselt koostööd tegema. Piisab kui üks element lõpetab korrektse töö, olgu siis tavapärase kulumise või mehaanilise vigastuse tõttu, ning probleemid algavadki. Kuna vedrustus on niiöelda ühendatud anumate süsteem, siis ühe elemendi rikkiminek kiirendab ka ülejäänute kulumist.
Vedrustuse rike võib juhtuda tasapisi, kuid ka äkki. Piisab isegi, kui sõita suurema kiirusega mõnda löökauku.
Miks vedrustuse rikked ette tulevad?
Vedrustuse detailid ei ole igavesed. Kummidetailid vananevad. Metalli mõjutab korrosioon. Erinevatel osadel on teatav vastupidavus mehaaniliste vigastuste suhtes. Nagu varem juba mainitud, võib üks detail kiirendada ka teiste komponentide kulumist. Probleeme (rikete kogunemine) võib põhjustada hoolduse ja remondiga venitamine, näiteks kui jäetakse sillad reguleerimata. Ilmselgelt võib probleeme tekitada ka vedrustuse osade ebakorrektne montaaž. Ühtlasi võib rike tuleneda detaili vahetusest vaid ühel poolel, samas kui vahetada oleks mõistlik mõlemad (nt õõtshoovad).
Rikkis vedrustus võib viia ka liiklusõnnetuseni. Kui ette tulevad tõsisemat sorti auto põhjaalused vigastused, võib ka kogenud garaaž jääda jänni auto vedrustuse täielikult korda seadmisega – isegi kui kõik vanad osad uute vastu vahetada.
Vedrustuse kauakestvus sõltub ka remondiks kasutatavate varuosade kvaliteedist. Autoga tehasest kaasa tulevad detailid on reeglina parima vastupidavusega. Seda paljudel põhjustel, sh seetõttu, et tuttuutena sobituvad need omavahel kõige paremini, kuna nad on mõeldudki omavahel sobituma.
Brändiga varuosad ja järelturu varuosad, mis vastavad GVO direktiivile, pakuvad samuti head vastupidavust, sest neid toodetakse vastavalt Euroopa standarditele ja garanteerivad kogu süsteemi korrektse toimimise. REINHOCHi varuosad vastavad nendele standarditele, sest neid toodetakse moodsaimates, automatiseeritud tehastes vastavuses kehtivate normidega ning mitmeastmelise kvaliteedikontrolliga.
Vedrustuse rikke tagajärjed
Rikkis vedrustusest tuleneb terve rida negatiivseid järelmeid. Esiteks mõistagi on sõiduohutus tugevalt pärsitud. Auto vajab rohkem rooliga korrigeerimist, et soovitud suunal püsida. Seda põhjusel, et auto roolitavus on halvenenud, auto ei püsi enam juhi valitud kursil. Katkise vedrustusega auto stabiilsus ja teelpüsivus halvenevad. Järsu manöövri järel võib olla raskendatud sõiduki taassuunamine õigele kursile. Amortisaatorite rike võib kaasa tuua haardumise kadumise rataste ja teepinna vahel. See omakorda pikendab pidurdusmaad ja aktiveerib ABS-i isegi kergel pidurdamisel. Tekib rehvide ebaühtlane (tavapäratu) kulumine. Mõned vedrustuse rikked võivad ka auto täiesti kasutuskõlbmatuks muuta, näiteks lekked hüdropneumaatiliste vedrustuse või õhkvedrustuse (pneumaatilise) puhul.
Lõpetuseks ei saa unustada, et rikkis vedrustus halvendab ka sõidumugavust – täiendava müra ja raputamise näol.
Vedrustuse levinumad rikked – kuidas neid ära tunda?
Sõiduki vedrustuse rikkiminekut peaks juht ise märkama. Katkise vedrustusega auto sõidab teisiti kui terve vedrustusega auto. Esile kerkivad erinevad hääled, pärinedes kusagilt auto alt. Vedrustuse erinevate osade võimalikku kulumist peab märkama ka spetsialist, kes autole iga-aastase tehnilise ülevaatuse läbi viib. Ja kui tekib kahtlus vedrustuse korrasolekus, tasuks siiski kontrollist läbi käia, et vea tõsidus tuvastada.
Mida tuleks silmas pidada? Vedrustuse komponente tuleb vahetada paaridena. Isegi siis, kui vigane on vaid üks detail ühe ratta juures. See käib nii amortisaatorite, õõtshoobade kui ka stabilisaatoriliigendite kohta. Iga viimnegi vedrustuseremont nõuab ka sellele järgnevat sillastendi.
Stabilisaatori varda liigendid on kõige odavamad ning samas ka kõige sagedamini rikki minevad vedrustuse komponendid. Need ühendavad stabilisaatorivarva õõtshoova või MacPherson vedrupüstaku külge. Nad mõjutavad sõiduohutust olulisel määral just kurvides. Stabilisaatori liigendi kummaski otsas on munakliigendid, mis on komponendid kõige veaaltimad kohad. Sümptomiks on kolksude kostumine vedrustusest, kui sõita ebatasasel pinnal.
Stabilisaatori puksid on osa stabilisaatorivarda kinnitustest auto kere külge. Kui need puksid on üles öelnud, saab sellest aru kolksude ja kriuksude kostumisest esisilla juurest, kui sõita mööda ebatasast teed. Nende vahetuseks tekib aeg mitmete tuhandete kilomeetrite järel.
Õõtshoovad on moodsate autode vedrustuses ühed kõige tähtsavad komponendid. Need vastutavad iga ratta normaalse töö eest. Mida parem ja mugavam on vedrustus, seda rohkem liigendeid sel on (sellist lahendust kutsutakse mitmikhoob-vedrustuseks). Õõtshoova otstes on metall-kummipuksid ja munakliigendid. Sõltuvalt õõtshoova ehitusest saab rikke korral vahetada eraldi vaid puksid või munakud. Siiski leidub ka õõtshoobasid, mis on mõeldud väljavahetamiseks tervikuna. Ja isegi kui mõne mudeli puhul on ettenähtud võimalus puksid eraldi vahetada, tasub eelnevalt siiski uurida ka terve õõtshoova hinda. Võib selguda, et pelgalt pukside vahetus võib pikema tööaja tõttu osutuda kulukamaks kui terve õõtshoova väljavahetamine. Õõtshoobi endid kimbutab ka rooste. Avarii korral võivad need painduda. Metall-kummipuksid on nutikad ühendused, mis võimaldavad hooval liikuda. Kui see detail on vigastatud, võivad tagajärjeks olla erinevad sümptomid. Ebatasasel teel sõites võib kostuda müra, kriuksumist ja rappumist.
Õõtshoova šarniir ühendab õõtshoova rattakäändmiku külge. Kui šarniir on kulunud, annavad sellest märku halvenenud sõiduomadused ja müra - reeglina kolksud. Nende sümptomite eiramine võib viia traagiliste tagajärgedeni. Sõidu ajal võib šarniir ära murduda, mille tulemusena tuleb auto ratas osaliselt alt ära.
Väändetalaga vedrustus on levinud lahendus linnaautode, kompaktmudelite ja džiipide tagateljel. Sellise vedrustuse tüübi puhul lähevad kõige sagedamini läbi metall-kummipuksid, mille kaudu sillatala kere külge kinnitub. Sellisel juhul on viga äratuntav müra ja kolksatuste abil, kui sõita mööda konarlikku teed. Mõistagi halvenevad ka sõiduki sõiduomadused.
Väändetalaga vedrustus, mis on paigaldatud Prantsuse autodele, võib esineda muidki probleeme. Sümptomiteks on sel puhul kolksuv müra, mis sõites kostub, tagarataste ebaloomulik kalle kere suhtes või ka terve auto kaldumine ühele küljele.
Hüdropneumaatilise vedrustuse rikete sümptomid (nt kasutatakse Citroenil) on: vedrustuse jäikus, sõiduki esi- või tagaosa ebaloomulik kõrgus.
Õhkvedrustuse (kasutatakse paljudel luksusklassi autodel) rikete sümptomid on: õhukompressori pidev töötamine, suurenenud kütusekulu, sõiduki ebaloomulik kõrgus (nö äravajumine).
Kõik vedrustuse juures avastatud rikked tuleb kõrvaldada esimesel võimalusel. Sõites katkise vedrustusega mängite iseenda ohutusega. Ja veel, nagu juba mainitud, üks katkine detail paneb kiiremini kuluma ka teised detailid. Ja see muudab remondi kokkuvõttes palju kallimaks.
